Overthinking Instagram

July 27, 2016

Instagram can be a right bitch sometimes. Please tell me it's the same for you?

Instagram võib vahel korral mõrd olla. Palun öelge, et keegi teist on samas olukorras? (Eestikeelne jutu jaoks peate korralikult alla kerima, sattusin oma kirjutamisega hoogu.)


The truth is that I've been seriously putting too much thought and effort into all things Instagram, so I figured that if I type out all my thoughts on the subject, I'd get some sense into it. Hopefully this long chatty post puts me to ease for some time and I don't get that upset when I don't have something to post. Or my pictures aren't perfectly edited. Hopefully I won't be grumpy for the rest of the day when a photo of my "breakfast situation" doesn't come out that well and instead I can simply keep calm and carry on.

There's obviously days when I'm happily curating my feed, even going as far to plan pictures for days to come and following cool gals with visually pleasing feeds, screenshotting photos/poses/locations that I want to recreate for my feed and admiring the matching colours on mine. And then there's days when I doubt whether posting that photo of a coffee cup really has any meaning to it. Recently I've found myself unfollowing quite a few accounts that are the basic all-marble, all-white everything because they feel sterile and lifeless even with their hundreds of followers and likes. One day I look up to them, the other day I loathe and belittle them.

It's not an exaggeration to say that almost every other picture I've posted has created a mess of emotions and arguments in my head, leaving me distraught for the rest of the day. Alas, last week I finally realised that I just need to figure out (and keep reminding myself of) my role on Instagram. Being a blogger I want my Instagram feed to support what I do on my main platform and focusing on the vain side of things here, I want my 'gram to be as visually representative of my (life)style as possible. Which can be a bit far from reality sometimes, but I bet we're all guilty of fixing the table setting for a photo, right? (I remember a blogger confessing that not one of her selfies goes up unless it's been through three editing apps. Three!)

On the other hand I want to be as real, approachable, as "me" as possible, but do I have the attitude to pull it off or is it safer to hide behind a facade of generic square-shaped shots? Is it captions, smiles or photos of my favourite buildings that make the feed look like me? Here's a few examples of thoughts that have crossed my head one too many times, so you get the idea of what I mean when I say "overthinking"
  • No, I can't post this otherwise totally okay photo, because I can't have two photos of me/coffee/flowers next to/on top of/diagonally of each other. 
  • Is this photo of ice cream a bit too blurry? I feel like it's too blurry. Is it though? Did I oversaturate it? Are the colours popping enough? Or too much? 
  • Will people stare if I just stand here next to this pretty bush and take a #fwis? (Correction: at least 10 #fwis's.) 
  • I just need a better phone. I bet all the cool Instagrammers have an iPhone/Samsung Galaxy and it does the hard work for them. 
I have at least five amazing travel photos from last year still on my vsco grid, because at the time, they "didn't match my feed". I kind of really want to post them, but is posting a view of Antwerpen almost a year after I went there really trying too hard? Is this what Throwback Thursday was invented for - so we could post pictures from our personal archives when we're having a non-grammable day? 

So far I've come up with a rule that if I've contemplated an Instagram photo for over five minutes, edited it back and forth, maybe even uploaded and deleted it, I give it up. If it doesn't come naturally, scrap it. A few of my favourite feeds recently are bloggers Liv Purvis (an all-time favourite) and Pandora Sykes. Olivia keeps to her colourful style with, which seems like, putting not too much thought into most of her pictures and matching them effortlessly. Pandora has an eye for cool and awesome attitude to her that ~curating a feed~ becomes unneccesary. They're reassuring examples to me that a fabulous feed isn't only flowers and coffee, with maximum highlights and low temperature. You can let an emotion slip in. 

However, creating myself a nicely matching feed (I really hate the word "curated" here) that represents my personality and style, feels like an opportunity. Imagine the scenario: if one day I can show a future employer that I've done this for myself, stayed true to my voice and gathered a following to go with it, I have proof that I can do it for their brand. So again it comes down to whether I want my feed to be personal or personal-branded. I'll let you know when I've found the balance. 


Asi on selles, et ma olen viimasel ajal liiga palju aega ja mõtteenergiat Instagrami peale kulutanud, nii et otsustasin selles segaduses korra loomiseks lihtsalt end tühjaks kirjutada. Loodetavasti annab see pikk patrav postitus mulle nüüd mõneks ajaks rahu ning ma ei lähe enam endast välja, kui mul juhuslikult ei ole midagi postitada. Või kui mu pildid pole ideaalselt töödeldud. Loodetavasti lõppevad ära need tusased päevad, kui halvasti välja kukkunud hommikusöögi pilt mitmeks tunniks rivist välja lööb ning ma saan hoopis asja sinnapaika visata ja rahulikult oma eluga edasi minna. 

Muidugi on päevi, kui ma rõõmsalt oma profiili planeerin, mõtlen, mida järgmistel päevadel postitada, hakkan igasuguseid ägedaid tüdrukuid jälgima ja teen kuvatõmmiseid (lemmiksõna!) piltidest/poosidest/kohtadest, mida enda profiilil taasluua. Ja siis on päevad, kui ma kahtlen selles, kas kohvitassi pildi postitamisel on ikka mingi mõte. Viimasel ajal olen hakanud enda feedi puhastama neist kontodest, kes postitavad ebareaalselt heledaid, marmorpindu täis pilte, sest selline steriilsus ja elutus ei ole kuskilt otsast innustav. Ühel päeval imetlen selliseid kontosid, teisel jälle teen maha. 

Ma ei liialda, kui ütlen, et pea iga teine pilt, mille ma postitanud olen, on mu peas tekitanud kerge emotsioonide ja poolt-vastu argumentide tormi, jättes mu terveks päevaks kahtlema. Siiski, eelmisel nädalal sain lõpuks aru, et ma pean lihtsalt paika panema (ja endale meenutama) oma rolli Instagramis. Blogijana tahan, et mu teised sotsiaalmeediakontod toetaksid n-ö põhiplatvormi ja kuna ma siin keskendun pigem ikkagi pealiskaudsele tilu-lilule (mida muud see ilu ja mood on), siis võiks ka Instagram olla silmale ilus vaadata ja esindada minu (elu)stiili. Alati ei ole kõik, mis pildile jääb muidugi täiesti tõetruu, aga usun, et pea igaüks meist on süüdi tasside-taldrikute nihutamises, et pilt parem välja näeks. (Üks eesti blogija on mäletamist mööda tunnistanud, et mitte ükski ta selfiedest ei lähe üles enne, kui see on läbi käinud kolmest töötlemisäpist. Kolmest!)
Teisalt tahaksin olla võimalikult tõeline, usutav, võimalikult "mina", aga vahel on see liiga igav ning tundub turvalisem peituda standarsete piltide fassaadi taha. Kas minu iseloom peegeldub mu profiilil läbi pildiallkirjade, naeratuse või piltide lemmikmajadest? Toon mõned näited mõtetest, mis mu pähe liialt tihti satuvad, kui asi puudutab ühe pildi postitamist Instagrami, et te saaksite aru, mida ma mõtlen "ülemõtlemise" all: 
  • Ei, ma ei saa postitada seda täiesti okeid pilti, sest mu feedis ei saa olla kaks pilti minust/kohvist/lilledest kõrvuti/üksteise all/diagonaalselt. 
  • Kas see pilt jäätisest on liiga udune? Mulle tundub, et see on liiga udune. Või kas ikka on? Kas ma panin saturationit liiga palju? Värvid paistavad ikka piisavalt silma? Või liiga palju? 
  • Huvitav, kas inimesed jäävad passima, kui ma siin lillelise põõsa juures oma jalgadest pilti teen? 
  • Tegelikult oleks kõik mu probleemid lahendatud, kui mul lihtsalt parem telefon oleks. Kõikidel ägedatel insta-tšikkidel on kindlasti iPhone või Samsung Galaxy, mis nende eest kõik raske töö ära teeb.
Mul on vsco äpis ootamas vähemalt viis päris lahedat reisipilti eelmisest aastast, sest siis, kui ma pildid tegin, ei sobinud need teiste piltidega mu profiilil kokku. Tegelikult ma väga tahaksin need postitada, aga mulle tundub, et panna üles pilt Antwerpenist aasta pärast selle pildi tegemist, on natuke liiga pealiskaudne. Kas sellepärast leiutatigi Throwback Thursday, et me saaks postitada pilte oma isiklikust arhiivist sellisel päeval kui päriselu midagi pildistamisväärset ei paku?

Pärast eelmise nädala avastust tegin enda jaoks reegli, et kui ma olen ühe pildi kallal nokitsenud üle viie minuti, võib-olla selle isegi postitanud ja maha võtnud, siis annan rahulikult alla ja jätan selle postitamata. Kui asi ei tule loomulikult, siis ei tule üldse. Mu lemmikprofiilid on blogijatel Liv Purvisel (ta on üldse mu aegade lemmikuim blogija) ja Pandora Sykesil. Olivia pildid on kõik rõõmsalt värvilised ja vähemalt tundub, et ta ei mõtle liiga palju oma piltide sobitamise peale, vaid need lihtsalt sobivda. Pandora oskab lahedaid hetki ja inimesi püüda ning tema äge iseloom ei vajagi mingi ~kureerimist~. Nemad kaks on minu jaoks rahustavad näited, et kaunil profiilil ei ole ainult viimse piirini heledaks töödeldud kohv ja lillekimbud. Mõnel emotsioonil võib ka lasta sisse lipsata. 

Viimaks olen arutlenud ka selle üle, et feed, mis näeb visuaalselt mõnus välja ja mille kallal ma olen mõistuse piires vaeva näinud, on mu visiitkaart. Kujutage ette sellist olukorda: kui ma kunagi tulevikus suudan võimalikule tööandjale näidata, et ma olen enda feedi ilusti tööle pannud, jäädes samas iseendaks ja kogudes ka korraliku hulga jälgijaid, siis tõestan ma talle, et suudan seda teha ka tema brändi jaoks. Taaskord taandub kogu teema sellele, kas minu kui blogija Instagram võiks (peaks) olla pigem isiklik või luua isiklikku brändi. Annan teile teada, kui olen selle tasakaalu saavutanud.

Festival Layering Skills

July 24, 2016

Festival nostalgia is still very much with me, so what better time to introduce you to my outfit from Positivus 2016 day 3. A few days before the festival I went on a four-hour-long second hand shopping spree and one of my lucky finds was this floral dress, perfect for festivals and summer days alike. Of course, as the day wasn't too summery and waking up to the sound of our tent's walls shaking in the wind wasn't too promising, I went for the jeans-under-dress look. And I felt only a little like that red dress emoji. 

Obligatory third day accessories included the sparkling jacket that didn't leave my side for the whole festival (also second hand, I'm on a roll!), a hat to cover the not so clean hair (still not a friend with dry shampoo) and a lipstick to match my dress. Keepin' it glam' like there's no tomorrow! 
____________

Festivalinostalgia ei ole mul praeguseks veel päris üle läinud, nii et on õige aeg näidata teile oma juubeli-Positivuse kolmanda päeva riietust. Mõned päevad enne festivali käisin pea neljatunnisel kaltsukatiirul ja üks leitud aaretest on just see punane kleit, ideaalne festivaliks ja kõigiks järgnevateks suvepäevadeks ka. Muidugi, kuna kõnealune päev ei olnud kaugeltki suvine ning hommikul äratasid meid tuules rappuvad telgiseinad, siis panin kleidi alla teksad ka. Üleüldiselt tundsin end ainult natuke nagu see punase kleidiga tantsiv emoji. 

Kohustuslike kolmanda päeva aksessuaaride hulka kuulus ka muidugi see sädelev jakk, mis ei lahkunud minu seljast kogu festivali ajal, kaasavõetud nahktagi jäigi spordikotti seisma. Väga vajalik on ka müts, millega pesemata juukseid peita (ja siis Grimesi esireas kiruda, kui ebamugav ja palav on mütsiga tantsida) ning mainimata ei saa jätta ka kleidiga täiesti ideaalselt sobivat huulepulka! 


 Dress- Thrifted, Jacket- Also thrifted, Jeans- H&M, Lipstick- Ciaté Pretty Stix

 Follow me on FACEBOOK INSTAGRAM TWITTER

Positivus Style

July 20, 2016

It was my fourth time at Positivus Festival this year, so a fairy-light filled outfit post at the end of July is kind of a tradition here. At least until now, because as nice as the Latvians are, if the festival doesn't sort out their line-up, then I might opt for another party next year. This might sound like I'm the most pretentious hipster there ever lived, but producers like Mark Ronson and pop acts such as John Newman aren't really the jam of Positivus. M83 had a nice gig (although the crowd was really only there for "Midnight City"), Wolf Alice were badasses and my absolute fave was Grimes (such a girl boss), but that pretty much concludes the okay acts. 

As for festival fashion, then pretty much the second there's a change of sunlight, shorts are my outfit of choice. I DIYed myself a pair this year and was pretty impressed with the result - who knew that ironing a few fabric store patches on an old pair of denim shorts can up their game so much.  And how about that sequin-sleeve jacket? I have a feeling that it might become my "festival piece" for the next few years, it's such a perfect combo of practical and totally over-the-top. 
_________________

Käisin sel aastal juba neljandat korda Positivusel, nii et üks tulukeste ja võrkkiigedega kaunistatud postitus juuli lõpus on juba väikestviisi traditsiooniks saanud. Vähemalt siiani, sest kuigi lätlased on toredad, siis minu arvates peaks Positivus oma esinejate nimekirja kallal veidi rohkem vaeva nägema ning järgmisel aastal vast hääletan jalgadega ja valin mõne teise peo Positivuse asemel. Ehk kõlan nüüd nagu kõiketeadev hipster, aga produtsedid ja popipoisid nagu Mark Ronson ja John Newman ei ole päris Positivuse teema. Mõned bändid muidugi meeldisid ka, M83 tegi hea laivi (kuigi enamik rahvast vist ootas ainult "Midnight Cityt"), Wolf Alice oli vinge ja Grimes pani festivalile minu jaoks vajaliku punkti, olles ainus artist kelle pärast ma vähegi viitsisin ette ritta trügida. 

Kui nüüd festivali riietusest rääkida, siis rusikareegel on see, et kui natukenegi päike väljas on, panen ma lühikesed püksid jalga. Meisterdasin enda vanadest lühkaritest vägagi trendika paari, kõigest triikraua ja kangapoest ostetud aplikatsioonide abiga. Ja see sädelevate varrukatega jakk? Tunne on selline, et kannan seda festivalidel vähemalt kolm aastat veel, sest selle jaki puhul on küll praktilisus ja ülemeelikus täiesti tasakaalus. 


 Shorts- DIY, Jacket- Thrifted, Lipstick- Ciaté Liquid Velvet

Follow me on FACEBOOK INSTAGRAM TWITTER

Festival Make-Up With Ciaté

July 15, 2016


As with dressing for festivals, my make-up routine during those three days on a field also takes a slightly different turn. When you're equipped with a small compact and not the cleanest of hands, then it needs to be quick, easy and as unfussy as possible. The base is easy: starting with wet wipes (a festival necessity for everything!) to clean my face and then some tinted moisturiser as an alternative for heavier foundation. 

Then comes the most high-maintenance part, adding a bit of colour with the Bamboo Bronzer. Although it's meant for a subtle highlight, it's light enough that I use it more as a base product. When I haven't seen that much sun this summer, this bronzer is a good fix! 

Nii nagu festivalidel riietumine, võtab ka minu meigirutiin neil kolmel põllul veedetud päeval veidi teistsugused pöörded. Kui abivahenditeks on põhimõtteliselt väike peeglike ja maailma mitte just kõige puhtamad käed, siis peab kõik olema nii lihtne ja mugav kui võimalik. Meigipõhjaga on kerge: kõigepealt niiskete salvrättidega nägu puhtaks tõmmata (need on muidugi festivalidel igas olukorras kasulikud) ja siis toonitud niisutavat kreemi jumestuskreemi asemel näkku määrida. 

Siis tuleb natuke vaevanõudvam osa, väikese jume andmiseks tuleb appi Bamboo Bronzer. Kuigi see on mõeldud pigem kerge kontuurimise kui terve näo toonimise jaoks, meeldib mulle seda just meigipõhjana kasutada. Kui nägu pole suvel väga päikest näinud, siis päikesepuuder aitab välja.  


Although flash tattoos and star stickers in the corners of your eyes might seem like a good idea, then they are in fact, ridiculous. But when sparkle is a necessity, then I'd recommend the Glow Pop. It's a creme highlighter in a cute dome-shaped applicator and oh my god, the pigment! Literally one swipe of this on my cheekbones makes them light up for the whole day. Ciaté also has blush pops and contour bronzers in the same shape, which might seem like fancy war paint, when applied, but actually blend so well. The trick is to use your fingers and body heat to make the pigment dissolve. The blush actually disappears quite easily (unlike the highlighter) so I usually reapply it, when necessary.  

Kuigi läikivad tatoveeringud ja tähekleepsud silmanurkades tunduvad nagu head ideed, siis tegelikult näevad need ikkagi suhteliselt totrad välja. Kui äga kergest sädelusest ei saa üle ega ümber, soovitan Ciaté Glow Popi. See on väike pallikujuline kreem-särapuuder ja oh, sa jummel, kui tugeva pigmendiga see on! Tõepoolest piisab ainult ühest väiksest tõmbest põseluule ja see sädelus püsib seal terve päeva. Samasuguseid pallikesi on Ciatél ka põsepuna ja kontuurimise jaoks ning esialgu neid näole kandes võib tunduda, et need on mõeldud väheke glamuursemate sõjamaalingute jaoks (või meenutavad Anu Samarüütli moeillustratsioone), aga tegelikult sulavad need nahal mõnusalt ära. Trikk on selles, et hajutada tuleb sõrmede ja kehasoojusega. Esialgu väga radikaalsena tunduv põsepuna sulab suhteliselt kiiresti ära ja vahel tõmban seda päeva jooksul juurdegi. 


Now to the fun part, which is of course eyes and lips. I'm a huge eyeliner fan and having experimented with a few different types, I've stayed true to the felt tip version. Ciatés Chisel Eyeliner has a comfy, well, chiseled, tip to it, which lets you alternate between a delicate flick and a heavy cat eye. I usually go for the latter, just for the drama (also, because my glasses don't let most of my eye make-up shine anyway). Lips need to be as bright as possible, especially during festival time, because with a few hours of sleep, tired eyes and possible over consumption of alcoholic beverages, a bright lip directs the attention away from tired eyes (an Alexa Chung tip!). My absolute top favourite is the Liquid Velvet - a matte lipstick with a super strong pigment that stays on even after burgers and ice cream, all in all a total winner and possibly a favourite in autumn too. The Pretty Stix lippies are quite the opposite - a glossy laquer-like finish and not too good with the burgers, but again, the pigment doesn't have a competitor. 

If you're stuck at home while everone else is having some festival-fun, then you can join me on Instagram @piiaounpuu. On today's agenda are Years&Years, putting up a tent in the rain and mixing lace dresses with rubber boots. 

Nüüd lõbusa osa juurde, mis on muidugi silmad ja huuled. Ma olen alati olnud suur lainerifänn ja igasugused variandid läbi proovinud, aga lemmikuim on ikkagi vildikaotsaga lainer. Ciaté omal on mõnusalt kalde all see vildikaots, nii et saab joonistada kergeid joonekesi või tugevaid kassisilmasid. Huuled võiksid ka mul festivaliajal olla nii kirkad kui võimalik, sest kui mängus on vähene uneaeg, natuke alkohoolseid jooke ja üleüldiselt väsinud silmad, siis üks erk huulepulk viib neilt tähelepanu kohe kõrvale (Alexa Chungilt õpitud nipp). Minu absoluutne lemmik on Liquid Velvet vedel huulepulk, mis jääb huultel eriti mõnusalt pehme ja matt ning selle tugev värv püsib peal ka pärast burgereid ja jäätiseid. Pretty Stix huulepulgad on jälle teises äärmuses - läikiv lakilik pealispind, pehme hooldav koostis ja burgeritega nii hästi päris läbi ei saa, aga pigmendi osas on jälle pea konkurentideta. 

Kes nüüd seda postitust kodus või kontoris loeb ja Positivusele minemas ei ole, siis teadke, et Ciaté tooted on hetkel saadaval Thaya poes Tallinnas ja mõned asjakesed ka nende veebipoes. Küünelakke leiab endiselt Kaubamajast ning loodetavasti jõuavad ka meigiasjad peagi sinna lettidele. Positivuse seiklustele saate kaasa elada muidugi Instagramis @piiaounpuu, täna on plaanis näiteks Years&Years, vihmaga telgi kokku panemine ja kummikute-kleidi kombo. 


This post is in collaboration with Ciaté in Estonia, but all love of eyeliner, glowing cheeks and festival-worthy bright lipsticks is all my own! // Seda postitust toetab Ciaté Eesti esindus, aga minu armastus laineri, kumavate põsesarna ja festivalipunaste huulepulkade vastu on ka nendetagi tugev!