Waving Goodbye To Amsterdam

February 01, 2016

Lately I've been so head over heels into trying to make the most of my last month, weeks and days here, that blogging has taken a backseat. First it was exams and then it was days spent travelling all around the Netherlands (with weather so crap that outfit pictures were out of the question) and a flash trip to Antwerp and now it's all about fitting in breakfast dates and coffee meetings to say goodbye to the friends I've made on my time on exchange and start making plans about travelling the world to meet them all again.
Last Friday I said goodbye to Amsterdam - a city that I didn't really "feel" at first, but started to like more with every visit. I know for a fact that I will miss the option of just hopping on a train and being in such a gorgeous and bustling place. Fortunately a good friend of mine just started her exchange there, so maybe the Dam and I won't have to spend too much time apart. (So if anyone has any life hacks to find cheap plane tickets, hit me up!) 
On that flash trip to Antwerp, I really wanted to do some shopping, as it is one of the best shopping destinations in Europe and in addition to a lovely sale find from COS (my first!) I also took full advantage of the massive sale at Forever 21 to grab this perfectly pale pink jumper and a few pieces of pretty undies in a very similar shade. I'm having a thing for this blush pink lately, but it somehow makes me feel really positive, so maybe it is time to say goodbye to darker clothes? 

Viimasel ajal olen tegelenud sellega, et mu viimane kuu, viimased nädalad ja päevad siin Hollandis oleks eriti täie ette läinud ja blogimine on paraku pisut pausile jäänud. Kõigepealt oli eksamisess, siis sõitsin päris palju Hollandis ringi ja tegin ka kiire linnapuhkuse Antwerpenis (mis ei olnud tegelikult niisama turistitamine, aga pisut põnevam projekt, millest teile varsti-varsti teada annan) ja nüüd on pea iga päev olnud mõni ühine hommikusöök või kohvitamine, et kõikide tekkinud sõpradega korralikult kallistada, nad koduteele saata ja teha reisiplaane, et õige pea juba uuesti kohtuda saaks. 
Eelmisel reedel jätsin hüvasti ka Amsterdamiga - linnaga, mida ma alguses väga ei tajunud, aga iga järgmise korraga hakkas see mulle aina rohkem meeldima. Kindel on see, et ma hakkan igatsema võimalust lihtsalt rongile hüpata ja siis selles ilusas, mõnusas, kihavas metropolis olla. Hea uudis on see, et mu sõbranna alustas just oma vahetussemestrit Amsterdamis, mis tähendab, et võib-olla mina ja see kaunis linn (ja kaunis sõbranna, kes oli abiks ka nende piltide tegemisel, aitäh!) ei peagi liiga kaua aega lahus veetma. 
Kui uuesti Belgiasse põigata, siis sellel kiir-reisil Antwerpenisse mahutasin oma plaanidesse ka paar tundi šoppamisaega, sest tegu on ikkagi ühe parima ostlemislinnaga Euroopas. Lisaks sellele, et jätsin sinna oma COSi süütuse koos kõigest 17 euroga, vallatlesin korralikult ka Forever 21 allahindlusel ja lihtsalt pidin saama (nagu ikka) selle kahvatu-lõheroosa kampsuni ja paar paari vägagi sarnases toonis püksikuid. Mul on viimasel ajal tekkinud mingi tohutu kiindumus sellise õrna roosa tooni vastu, mis millegipärast muudab mu päevad palju positiivsemaks, nii et võib-olla oleks aeg hüvasti jätta ka tumedate rõivastega?


 Jumper- Forever 21, Jeans- House, Rings- c/o Style Moi, Boots- Tamaris

Follow me on FACEBOOK INSTAGRAM TWITTER

Planning My Blogging 2k16

January 18, 2016

I feel like I'm at a real crossroads with my blog. It might be the exam stress, homesickness or my deep dark indie Spotify playlist on the background, but somehow I just feel that all the good ideas are not coming out of me and every post I plan ends up in the rubbish bin. I know that I want to do something differently, evolve to some new direction, but the sad thing is that I have no clue about what I want. There's days where I feel super inspired in a conquer-the-world way and feel like this is the year to make my blog look and feel more professional - focus more on photography, whether I'm in front or behind the lens (hello, flat lays!), think more about my writing and maybe tackle that SEO. Then there's days when I want to write my heart out, not care about any aesthetic or if my title is clickable enough. 

Mul on tunne, nagu ma oleksin blogiga pisut ummikusse jooksnud. Võib-olla on asi sessistressis, koduigatsuses või mu deep dark indie playlistis, mis Spotifyst taustaks käib, aga viimasel ajal on liiga tihti tunne, et head ideed ei jõua mu peast kaugemale ja plaanitud postitused lõpetavad prügikastis. Ma tean, et ma tahan teha midagi teisiti, mingis uues suunas areneda, aga kurb lugu on see, et mul ei ole aimugi, mida ma tegelikult tahan. Mõnel päeval on superindu täis ja mõtlen, et sel aastal saabki minu blogi välimuselt ja sisemuselt palju professionaalsemaks - keskendun rohkem headele piltidele, olgu ma siis kaamera ees või taga, võtan oma kirjatükke tõsisemalt ja võib-olla tegelen ka SEOga. Siis on päevad, kui ma tahaks lihtsalt end tühjaks kirjutada ja mitte hoolida ilusti töödeldud piltidest või klikkima kutsuvatest pealkirjadest. 


I am fully aware that there is a million an one articles online about creating, curating (I couldn't hate this word more), or monetizing your blog, but I would suggest to avoid them like wildfire. However, I always suggest to turn to friends, which is what I did. And after a bit of complaining I realised that I can be chill about my blog (because it's my blog) and do and write whatever the F I want, but anything I do, I'll do well. Without any worry about silence on the blog or "will this get enough comments", I figured that I just want to work harder on my blog and maybe it'll show. 
A big help in this process of finding my blogging self is a little blogging planner that I got for Christmas. It's monthly layout has a handy calendar for scheduling posts, a separate notes page for jotting down all the good ideas, a motivational picture (because we all need those!) and a page for making summaries at the end of every month. I'm not making a lot of use of the calendar (I'm still in that after-Christmas slump of hardly being able to tell what day it is), but I have realised that keeping my ideas in one place is a lot more productive than having a notebook, some post-its, some virtual post-its and a Google Docs. 


Õnneks või õnnetuseks on internetis miljon ja üks artiklit, mis räägivad oma blogi loomisest, kureerimisest või raha teenima panemisest, aga ma soovitaksin neid pigem vältida ja pöörduda vana hea teraapameetodi ehk sõprade poole. Pärast väikest virisemist ja edasi-tagasi innustussõnade pildumist sain tänu Marilile aru, et ma võin end tegelikult vabaks lasta, asju mitte üle mõelda ja teha-kirjutada ükskõik mida, peaasi, et ma teen seda hästi. Ma plaanin mitte muretseda pikemate pauside pärast või selle üle, kas mõni postitus saab rohkem või vähem kommentaare. Tahan lihtsalt blogile rohkem kvaliteetaega pühendada ja võib-olla see paistab siis välja ka. 
Kogu sellel eneseavastamise protsessil on mulle suureks abiks Karoliinelt jõulukingiks saadud blogiplaneerija ehk spetsiaalselt blogi planeerimiseks mõeldud märkmik. See on üles ehitatud kuude kaupa, nii et iga kuu kohta on kalender, mis aitab graafikut pidada, eraldi lehekülg, kuhu saab kõik ideed üles kirjutada, üks motivatsioonipilt (neid on ju kõigil vaja!) ja lõpuks ka kokkuvõtete tegemise lehekülg. Kalendrit ei ole ma väga veel kasutanud (peamiselt seetõttu, et elan veel jõulujärgses hägus ja ei saa korralikult arugi, mis nädalapäev parasjagu on), aga niipalju olen juba aru saanud, et väga hea on kõiki ideid ühes kohas hoida. Enne olid mul postitusteideed tavamärkmikus, arvuti märkmekleepsudel, niisama märkmekleepsudel ja ühes Google Drive'i failis ka. See organiseeritus aga inspireerib mind parasjagu. Kui teil nüüd tekkis isu ka enda blogiga ree peale hüpata, siis Karoliine reklaamis välja, et kuni jaanuari lõpuni (sest kauem poleks väga mõtet) saab neid märkmikke tema blogist tellida

My Pastel Winter Outfit

January 11, 2016

Way back in November, when The Netherlands were experiencing a pretty standard autumn, but what for me felt like being caught in an endless rain storm (I'm not kidding when I say that it was pouring down for a whole week), my Finnish flatmate and I started to discuss, whether we'd settle for the rain to live in a warmer climate or embrace freezing winter degrees just to escape the torrential rain. Fast forward a few months and within less than 12 hours, I got to experience the difference firsthandedly and set my weather preferences right. 
I left Estonia when it was -30 degrees and white snow had turned my neighbourhood into a winter's dream. I arrived to the Netherlands to be greeted with rain and grey skies, but at least my face didn't freeze. The next day was positively spring-like, so of course I skipped the library hours to cycle around old town and go grocery shopping to my favourite little stores. Is it better than this gorgeous winter snow? No. I might just romanticise the picturesque white fields and the endless landscapes on my Facebook feed and forget about how the cold actually makes my fingers hurt and my tongue go numb if I talk too much, but I miss the snow. Especially when I'm wearing a pastel toned outfit next to a perfectly pink house and all the colours just seem to make sense, because the fluffy snow complements everything perfectly.  
As a fashion-y side-note to all the weather-talk... Just before I left for my exchange, this gorgeous necklace from Happiness Boutique arrived in my postbox and as I planned this subtly metallic-filled winter outfit in my head, that necklace played lead role. I searched high and low (which means on top, inside and under my cupboards), but sometime during the last four months the necklace has replaced itself and I had to settle for an old alternative to match my pastel look. I blame my cat, but you know, it could also be good old forgetful me. 
So for now, I have these pictures to look back on to cure my snow-missing and all the while, enjoy my nose hair not freezing. Also, let's hope that all my posts don't turn into weather-themed rambles this year.  

Ammu-ammu novembrikuus, kui Hollandis oli tavaline sügis, aga minu jaoks tundus see nagu lõpmatus vihmatormis elamine (tõepoolest, vihma kallas ja kallas nädal aega järjest, ilma naljata), arutasin oma soome korterikaaslasega, kas me lepiksime vihmaga, et soojemas kohas elada või taluksime krõbekülmasid talveilmasid selleks, et vihmast pääseda. Kui nüüd paar kuud edasi kerida, siis sain omal nahal täpselt seda kontrasti tunda ja oma ilmaeelistused peas paika panna. 
Lahkusin Eestist talve kõige külmemal päeval, kui termomeeter näitas napilt 30 miinuskraadi ja minu kodukant nägi välja nagu üks korralik talvevõlumaa. Hollandis ootas mind vihm ja hall taevas, aga vähemalt sain teada, mis tunne on õues olla nii, et nägu ära ei külmu ja juuksed härma ei lähe. Järgmisel päeval oli lausa kevadine ilm, nii et loomulikult jätsin raamatukogus õppimise vahele ja selle asemel sõitsin rattaga vanalinnas ringi ja käisin oma lemmikutes väikestes poekestes puu- ja köögivilju ostmas. Loomulikult on see parem kui jääkülm talveilm? Ei olnud. Võib-olla ma lihtsalt mõtlen seda lumevärki enda jaoks ilusamaks, kui kogu mu Facebook on lumivalgeid maastikupilte täis ja unustan ära, mis tunne on, kui sõrmed külmast tundetuks muutuvad ja varbad valutama hakkavad, aga tegelikult ma lihtsalt igatsen seda ilusat lund. Eriti, kui mul on seljas pastelltoonides riietus, Tallinna vanalinn tervitab roosakate majadega ja lumi kõik maailma värvid kraadi võrra ilusamaks muudab.  
Kui nüüd ilmajutt kõrvale jätta ja hoopis moepoolest rääkida... Just enne mu vahetussemestri algust jõudis mu postkasti see ilus kaelakee armsa nimega poest Happiness Boutique ja kui ma siis oma peas seda kergelt metalset mõnusat talveriietust planeerisin, siis mängis see kaelakee peaosa. Otsisin läbi kõik kapipealsed, -sisemused ja -alused, aga mida pole seda pole. Millalgi viimase nelja kuu jooksul on see kaelakee oma teed läinud. Ma natuke süüdistan oma kassi, aga samas võib olla tegu ka vana hea hajameelse minuga. 
Ehk siis, praegu pean lume asemel leppima nende talviste piltidega ja nautima seda, et õues olles mu ninakarvad ära ei külmu. Ja tahaksin loota, et kõik minu selleaastased postitused ilma-teemalisteks jutustamisteks ei muutu... 


Jumper- Reserved, Skirt- Oxygene, Bag- Thrifted, Boots- Tamaris, Necklace- Rings and Tings

Follow me on FACEBOOK INSTAGRAM TWITTER

Why Cutting Up Magazines Is As Good As Therapy

January 06, 2016

Alright, I've never been to any kind of therapy, but for the last few years, come January, I'm hit by a creative vibe like no else. Since I couldn't draw even if my life depended on it and taking on large scale projects always leaves me disappointed in the end (I need to tell you the story of how I wanted to make a sequined skirt...), I've channeled my creativity into scrapbooking. Simple, calming and kind of recycling (which is also cheaper than therapy!) - perfect!
I can't think of a better pastime for those lazy days between winter holidays, when all you want to do is stay inside in your pajamas, but also do something vaguely productive. I always start with tidying up and then turn to filling out my scrapbook, because I've found so many cool pictures, magazine articles and other memorabilia that all needs to be documented. Which is also what happened this year, when I decided to clean out a few drawers and then accidentally stumbled upon my scrapbook. 

Tõtt-öelda ei ole ma kunagi ühegi teraapiavormiga kokku puutunud, mis on vast ikkagi hea asi, aga iga aasta alguses olen ma eriti innukas midagi loomingulist korda saatma ja ette võtma. Kuna ma siiski joonistada ei oska ning ei oskaks ka siis, kui mu elu sellest oleneks ja pikaajalisi isetegemisprojekte ma kätte ei taha võtta, sest kui ma need katki jätan, kipun endas vägagi pettunud olema (peaksin teile rääkima ühe suurejoonelise litriseeliku loo), siis suunan kogu oma loomingulisusehoo scrapbooki ehk sõnastiku järgi "ajaleheväljalõigete albumi" tegemiseks. 
Ma ei suuda välja mõelda paremat viisi nende talviste tähtpäevade ümber jäävate igavate-pimedate päevade sisustamiseks, sest siis on alati tahtmine kogu päev pidžaamade väel toas mööda saata, aga samas nagu tahaks midagi kasulikku ka teha. Mina näiteks alati alustan koristamisega ja siis kogemata juhtun oma albumit täitma, sest koristamise käigus olen leidnud nii palju ägedaid pilte, ajakirjaartikleid ja mäletamisväärseid hetki meenutavaid paberikesi, et pean kõik dokumenteerima. Täpselt nii juhtus ka sel aastal, kui võtsin eesmärgiks kaks sahtlit korda teha ja siis kogemata sattusin oma albumi peale. 


I've actually been quite lazy with keeping up with my little way-to-find-inspiration hobby lately. I used to diligently take a few hours or so every month, or whenever I'd finished properly reading through another Vogue, to go through my notes that I'd made in the magazine, find the pages that I'd noted down as important or inspiring and then rip, cut and stick them into my scrapbook. Usually plain old paper tape helped me with it, but towards the end of my book, I started doodling with a simple black marker or adding notes to make it more personal. 

My scrapbook, which was bought as a Christmas present around four years ago and is now very much full (and has doubled the size in thickness!) also has a handy little pocket in the front cover, which is like a secret box where I keep the hugely sentimental stuff such as concert tickets, setlists and a pair of 3D glasses from Kraftwerk's set. There's also notes for dream interviews with favourite bands and a million and one post-its with, you guessed it, more notes! 

I actually have a new base for a scrapbook for a year already, but I've only managed to fill three pages of it - one for New Year's resolutions and one for planning a summer's trip. That notebook is from Studio Tartuensis, a local company making notebooks by recycling old books - that itself should be inspiring!

As I said, taking the time to sit down and do something slightly creative like this is so incredibly calming and I need to remind myself to do this more often. I love flipping through my old scrapbook and I'm actually quite proud of my little doodles and pretty pictures that still keep inspiring my style. Not to mention the inspiration that hits me straight in my face every time and makes me want to blog and write for days! Plus it's always fun to revisit those memories. 
 

Viimasel ajal olen selle inspireeriva hobi elus hoidmisega suhteliselt laisk olnud. Paar aastat tagasi võtsin pea igal kuul, või siis millal iganes ma lõpetasin järjekordse Vogue'i kaanest kaaneni lugemise, kohusetundlikult paar tundi, et ajakiri uuesti läbi lehitseda, vaadata läbi oma märkmed, mis ma artiklite juurde teinud olin ning siis rebida, lõigata ja kleepida kõik olulisemad pildid ja mõned huvitavamad tektsilõigud oma albumisse-märkmikusse. Tavaliselt tuli mulle appi vana hea paberteip, aga lõpuks hakkasin peenikese musta markeriga igasuguseid kritseldusi juurde tegema, et asjale pisut rohkem personaalset hõngu anda või siis lihtsalt oma olematut kunstisoont kuidagi veel välja elada. 

Kusjuures sarnase hobiga tegelesin ka varajases teismeeas, kui lõikasin seltskonnaajakirjadest iidolite ja niisama nunnude kuttide pilte välja ja siis sättisin need fotoalbumi vahele. Kahjuks olen kõik sellised inspiratsioonialbumid juba ära visanud ning ei saa teile näidata pilte noorest Robbie Williamsist või neist vähestest "Gossip Girli" kangelannade piltidest, mis eesti ajakirjades ilmusid. 

Minu spiraalmärkmikul on ka eriti nutikas tasku esikaane sees, mis töötab minu jaoks justkui salalaekana, kuhu olen kogunud igasuguseid mälestusesemeid alates kontserdipiletitest lõpetades intervjuuküsimustega lemmikbändile, kui mul kunagi selline võimalus peaks tekkima. Kõikidest nendest märkmetest ja paberikestest on see mitme aasta vanune album juba poole paksemaks läinud. 

Mul on uueks albumiks juba kaustik ammu olemas, aga siiani olen jõudnud sealt täita vaid kolm lehekülge - uusaastalubadused eelmiseks aastaks ja ühe suvise reisi planeerimismärkmed. Nagu ma ütlesin, on selline vaikne nokitsemine ja samal ajal ka mõnusalt inspiratsiooni kogumine eriti rahustav ja terapeutiline ning ma peaksin endale tihemini meelde tuletama, et mu scrapbook ootab täitmist. Vana täidetud albumit on nii põnev lehitseda, sest iga kord üllatun ma, kui ilusaid pilte ma ikkagi valinud olen ja kui toredaid mälestusi see mulle meelde tuletab. Rääkimata veel sellest inspiratsioonilainest, mis mulle iga kord otse näkku lahvatab!

Muuseas, Apollo raamatupoodides (siin) on täpselt samasugune jooneline spiraalkaustik ikka veel müügil, kui kellelgi suur albumimeisterdamise himu tekkis. Leidsin hästi ilusa kaustiku ka Rahva Raamatust (siin) ning eriti ainulaadseid ja keskkonnasõbralikke kaustikuid leiab ka Studio Tartuensis valikust (siin). Nad muudavad vanad raamatud märkmikeks ja iga kord kui nende tooteid veebipoes või päriselus sirvin, siis üritan välja mõelda igasuguseid otstarbeid kõikedele neile märkmikele, mida ma endale tahaksin.